FORGOT YOUR DETAILS?

DroonTV | Ryze Tech Tello

Esmaspäev, 16 aprill 2018 by

Mavic Airil on teatavasti kuus lennu-videorežiimi, mis teevad ilma piloodi, operaatori ja monteerija abita valmis lühikese videoklipi. Need on Circle, Boomerang, Helix, Asteroid, Dronie ja Rocket. Kui jagada klippi otse äpist DJI Go4, kleebib tehisintellekt videole muusika ka külge. Mälukaardilt saab aga kätte ka parema resolutsiooniga videofailid, ilma kiirenduste-aeglustuste ja muusikata.

Proovisime ise järgi, kuidas need režiimid toimivad ja äpist jagades tulid sellised klipid:

Boomerang:

 

Circle:

 

Dronie:

 

Asteroid:

 

Rocket:

 

Helix:

 

Kindlasti tasub neid režiime kasutades arvestada, et droon külgedele ei “näe” ja veenduda, et lendamisruumi oleks piisavalt.

 

 

DJI Mavic Air ülevaade

Reede, 09 veebruar 2018 by

Esimesed lennud õhumaavikuga on tehtud ja esimesed muljed olemas. Olgu kohe öeldud, et see pole süvaanalüüs Airi võimekusest, vaid esimesed muljed, mis tekkisid peale drooni kätte võtmist ja esimesi lende.

Disain

Air on tilluke. Tunduvalt pisem kui suur Mavic ja kokkuvoldituna väiksem kui Spark. Gimbal on disainilt sarnane Sparki omaga, ei töllerda väljaspool, vaid tundub igas mõttes tugevam ja paremini kaitstud. Miinuseks võib-olla see, et Pro gimbali liikumisvabadus on suurem, Airi puhul jõuab gimbal n-ö piirajateni varem. Erakordselt hea disainiga on gimbali kaitse, mis lihtsalt klõpsab oma kohale ilma igasuguse nikerdamiseta, erinevalt suurest maavikust.

Airi proppe kokku voltida ei saa, aga see otseselt ei sega. Käppade kokkuvolditavus on sarnane Proga, ainult kõik toimib palju pisemas mõõtkavas. Kui Pro näeb välja nagu suuremat sorti robootiline Lego, siis Air on palju voolujoonelisem ja kompaktsem, igas mõttes.

Airi pult on pigem Sparki oma – ekraani pole ja nuppe on ka vähem. Näiteks rullikuga särikompensatsiooni keerata ei saa. Ja kotti mahutamiseks tuleb kangid puldi küljest ära kruvida ja puldi külge hoidikutesse klõpsata. Kuna need varem või hiljem niikuinii ära kaovad, on tagavarapaar kohe kaasas.

Küll aga on positiivne, et kott ise (Fly More komplekti puhul) on palju parema disainiga ja asjad mahutuvad sinna sisse ilma frustratsioonita, erinevalt Pro-st.

Kaamera

Esmapilgul on Airi ja Pro kaamerad peaaegu identsed, aga väikesed, et mitte öelda olulised erinevused neil siiski on. Megapiksleid on mõlemal 12 ja kuni 4K videot salvestavad ka mõlemad. Airi vaatenurk on natuke laiem, 24 mm täiskaadrikeeles vs Pro 28 mm. Pro optika on valgusjõulisem, f/2,2 vs f/2,8.

Airi videokvaliteet tundub aga olevat parem – nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Kui Pro suurim video andmevoog on 60 Mbps, siis Airil 100 Mbps. Mis tähendab lihtsustatult öeldes vähem pakkimist ja loomulikumat pilti. Ja täpselt nii ka välja paistab. Air järelteravustab videot vähem ja automaatne valgebalanss saab ka ilusamini hakkama. Isegi gimbal tundub olevat stabiilsem ja tugevas tuules lennates polnud mingit “jellotamist” ning foto puhul sai ka 1/8 või isegi 1/4 säriga igati terava pildi. Küll aga puuduvad Airil S-Log videoprofiilid, olemas on vaid Cinelike.

Airi aegluubis-video on aeglasem (või siis kiirem) – 120 fps vs Pro 96 fps (1080 fps).

Airi kaameral on fikseeritud fookus. Jah, teoorias saab Pro-ga kunstilisema DOFiga pildi, aga praktikas võib saada hoopis uduse pildi. Airiga pole mingit fookusega jeberneerimist, kõik on terav ja see on väikese drooni puhul ainult hea.

Airil on ka rohkem pildistamisrežiime ja 360-kraadise panoraami (mis koostatakse 25st pildist) saab salvestada 32 megapikslisena – pole paha.

Üleüldse, tegelikult on juba kõikvõimalikke režiime ausalt öeldes liiga palju, aga vähemalt kui igav hakkab, siis leiab alati midagi uut, millega drooniaega sisustada.

Lennuomadused

Mavic Air on DJI kõige targem droon. Sensorid (õigemini kaamerad) on ka taga ning olemas on režiim nimega APAS – Automatic Pilot Assistant System. Mis tähendab, et takistust märgates ei “külmu” droon õhus (mis on kohati päris tüütu), vaid lendab vasakult või paremalt või ülevalt takistusest mööda. Väga põhjalikku testi selles osas me veel teha ei jõudnud, aga esmamuljed igatahes pole halvad.

Kiiruslikus mõttes on Air isegi marginaalselt suutlikum – 68,4 km/h vs Pro 65 km/h, aga ei tasu unustada, et tegemist on sportrežiimiga, milles kõikvõimalikud “targad” režiimid ja takistuste märkamine ei toimi. Tavarežiimis tundub jällegi Pro krapsakam, igas mõttes – nii tõustes kui laskudes kui horisontaalis. Päris joonele me neid veel ei pannud, aga paneme.

Air ei lenda väga kaugele, vähemalt võrreldes Proga. Ühendus toimib üle n-ö enhanced WiFi ja maksimaalseks teoreetiliseks kauguseks (CE) 2,4 Ghz puhul on 2 km. Praktikas õnnestus ka kilomeetri kaugusel käia, teises kohas aga oli juba mõnesaja meetri juures probleeme. Igatahes on selles osas vana Pro ja Ocusync kindlasti stabiilsem ühendusviis. Samuti tasub mainida, et Gogglesite puhul toimib Ocusync juhtmevabalt, Airi puhul tuleb aga kasutada kaablit prillide ja puldi vahel.

Air on lärmakam. Mitte küll palju, aga siiski. Kui Pro teeb rahuliku porikärbse häält, siis Air on erutatud herilane. Kui aga Airi võrrelda Pro Platinumiga, on erinevus Platinumi kasuks juba väga märgatav.

Airi aku on pisem ja peab vastu natuke vähem – 21 teoreetilist minutit vs Pro 28.

Paljusid see võib-olla ei huvita, aga Airi puhul on DJI tunduvalt täiustanud ka Gesture Control’i ehk juhtimist kätega vehkimise vahendusel. Nüüd saab drooni “käega” maast õhku tõsta, maandada, kaugemale ja lähemale lennutada, rääkimata pildistamisest ja videote tegemisest. Kui käemärgid ära õppida, siis on Gesture Control tegelikult päris äge.

Kokkuvõte

DJI oskab oma tooteid väga hästi omaduste ja hinna skaalal positsioneerida, mis pole muidugi üllatus. Kui pana kõrvuti kolm suhteliselt miniatuurset drooni – Spark, Air ja Pro – siis hetkel pakub raha eest “asja” kõige rohkem Air, selles pole mingit kahtlust. Pro kasuks räägib peamiselt Ocusync ja natuke pikem lennuaeg, ja keda huvitab, siis S-Log profiilid ka, aga Air on igas mõttes ägedam – palju väiksem ja targem, tehes sealjuures ilusamat videot. Ja maksab Pro-st vähem.

Talveöised pildid Mavic Air’iga

Vajuta pildile, et kuvada täismõõdus.

JPEG vs RAW – mis vahe neil on?

Teisipäev, 05 september 2017 by

 

DJI GO 4 kaamera seadete alt võid leida 3 erinevat viisi pildi tegemiseks: JPEG, RAW ja JPEG+RAW. Millist formaati sa peaksid kasutama ning millised on nende formaatide puudused ja eelised?

 

 

 

JPEG ja RAW heleduse ning varjude erinevus

Allolev pilt on tehtud Zenmuse X5S kaameraga nii JPEG kui ka RAW formaadis. Päike on pisut ülevalgustatud ja maapind alavalgustatud, seega selleks, et pilt tunduks naturaalsem, tuleks seda natuke töödelda. Toonide reguleerimine mõlemas formaadis annab meile parema ülevaate, kuidas JPEG ja RAW erinevad üksteisest.

Põhiline probleem JPEG piltidega on, et nad on nö. kokkusurutud ja osa informatsiooni on kadunud, seega ei ole sul järeltöötluses värvide üle nii palju kntrolli. Vaadake allolevat töödeldud JPEG pilti. Päike on ikka ülevalgustatud ja puud taustal ei näe välja naturaalsed, kuigi varje ja heledust on vähendatud.

Kuna RAW formaadis piltidel pole info kaduma läinud ja need ei ole nii kokkupakitud, siis pärast töötlemist jääb RAW formaadis olev pilt palju loomulikum ja atraktiivsem.

Valge tasakaal

RAW failidega on sul lihtsam järeltöötluses korrigeerida valge tasakaalu. Kõik oleneb, millist tüüpi valguses sa pildistad ja millised on sinu seaded, lõpptulemuseks võib olla toon, mis annab su pildile soovimatu värvuse. Allolev pilt on tehtud Phantom 4 PROga nii JPEG kui ka RAW formaadis.

Pärast JPEG faili tooni ja värvi temperatuuri muutmist, ei näe pilt ikkagi hea välja.

Kuna RAW failid sisaldavad töötlemata andmeid, siis teil ei ebaõnnestu pilt isegi siis, kui valite valed valge tasakaalu seaded pildistamiseks. Pildistamine RAWis teeb järeltöötlemise lihtsamaks, ilma et pildi kvaliteet langeks.

Failide vaatamine

Kuigi RAW faile on lihtsam töödelda, siis ei ole nad siiski ideaalsed igal viisil. RAW faile ei saa vaadata mobiiliseadmest või arvutist ilma spetsiaalse tarkvarata, nagu näiteks Adobe Photoshop või Lightroom, kuid JPEG faili saad. Kui sa pildistad oma DJI seadmega RAW formaadis pildi, siis madala resolutsiooniga JPEG fail salvestatakse sinu DJJI GO äppi, et saaksid seda näha, isegi siis, kui sa ei vali seadetest RAW+JPEG. Siiski ei saa sa enda RAW faili vaadata ilma arvutita.

Failide suurused

Kui omavahel võrrelda JPEG ja RAW faile, siis RAW failid on umbes 5 korda suuremad, kui JPEG failid. Alt pildilt on näha, et Phantom 4 PRO RAW fail on umbes 35,000KB, kuid JPEG on ainult umbes 7,000KB.

Ajastatud kaadrid

Kuna RAW failid on suuremad, siis võtab nende protsessimine ja salvestamine SD kaardile rohkem aega. See mõjutab kõige lühemat ajavahemikku, mille jooksul saad teha ajastatud kaadreid. Altpoolt on näha kuvatõmmiseid Mavic Pro’st, sealt on näha, et ajastatud kaadri intervall JPEG formaadil on 2 sekundit ja RAW formaadil on see 10 sekundit.

Kumb on siis parem?

Kõik ikkagi oleneb sellest, mida sa tahad teha. JPEG faili eelis on, et sa kulutad vähem aega järeltöötlusele ja sul on rohkem aega pildistamiseks. Kui sa pildistad RAW formaadis, siis saad võimalikult palju infot sensorist ja sul on rohkem valikuid hiljem töötlemiseks, aga fail võtab rohkem ruumi ning töötlemine vajab harjutamist ja kogumusi, et tulemus rahuldav oleks. Muidugi kui SD-kaardil on piisavalt ruumi, siis võib JPEG+RAW teha ning mõlema eeliseid nautida.

Allikas: https://store.dji.com/guides/jpeg-vs-raw-what-is-the-difference/

Kuidas Mavic terveks jäi

Neljapäev, 26 jaanuar 2017 by

Üks mavicuomanik jagas meiega oma mitte just päris esimesi lennumuljeid ja kuna kokkuvõttes tuli sellest välja päris õpetlik lugu, siis jagame omakorda teiega ka.

Nii umbes nädalake oli juba lennatud, erinevaid režiime-tarkusi katsetatud ja piloteerimine juba täitsa sujus. Järjekordne õppelend algas heinamaa servast, geepeessid-asjad lukus, “kodukoht” salvestatud – ühesõnaga kõik okei. Õues oli suhteliselt külm ja peale nii umbes kümneminutilist tiirutamist otsustas piloot tagasi toasoojusesse jalutada. Kuna majani ei olnud teab mis palju minna, nii umbes paarsada meetrit, siis lennutas ta drooni enda lähedale ning “jalutas” nagu koeraga kodu poole.

Puldi küljes oli iPhone. Külm ilm ja iPhone teadupärast väga hästi kokku ei sobi – lühidalt, telefon kustus ära. Aga kuna seda oli ennegi juhtunud ja Mavicut (nagu kõiki DJI droone) saab ju vabalt piloteerida ainult puldiga, siis mingit probleemi ei paistnud.

Huvitavaks muutus aga lugu koduhoovis, kui ühel hetkel otsustas droon püstloodis üles puu otsa kihutada. Täiesti omal initsiatiivil. Ehmunud piloot ei osanud esimese hooga teha muud, kui üritas vasaku kangiga drooni tagasi maa suunda sundida, mis kokkuvõttes andiski nii palju ajavõitu, et õnnestus viimasel hetkel drooni jalast kinni krabada. Aga ega Mavic ju teadupärast kergesti alla ei anna ja mootorid iseenesest seisma ei jää. Peale mõneminutilist võtlust droon siiski leebus – kas sai aku tühjaks või mis iganes, aga intsident lõppes õnnelikult. Aga erakordselt napilt.

Mis ja miks siis täpsemalt juhtus ja mida oleks saanud teisiti teha?

Kui aku laetus langeb kriitilise piirini, kodukoht on salvestunud ja GPS-signaal olemas, siis rakendub varem või hiljem automaatne RTH (Return To Home). “Kriitiline piir” pole mingi kindel pingenäit, vaid droon prognoosib seda vastavalt kaugusele “kodukohast” – et akut jätkuks tagasilennuks. Konkreetsel juhul oli “kodukoht” kusagil heinamaa servas ja kojutuleku kõrguseks määratud 50 meetrit. Ja täpselt selle 50 kõrgusemeetri suunas Mavic spurtiski, kui arvas aku taseme juba piisavalt madala olevat.

Enne automaatse RTH aktiveerimist kuvab aga äpp ekraanile kümnesekundilise countdowni – kui piloot sellest midagi ei arva, siis RTH aktiveerub. Kui libistada nende kümne sekundi jooksul cancel-slaiderit, siis mitte. Konkreetsel juhul ei kuvatud seda teavitust muidugi kusagile, sest telefonil enam pilti ees polnud.

Mida värske piloot paanikahoos ei teadnud, oli see, kuidas RTH-d kiirelt tühistada – tuleb lihtsalt vajutada RTH-nuppu puldil. Et RTH ise algatada, tuleb seda nuppu hoida veidi aega all, aga tühistamiseks piisab lühikesest vajutusest.

Okei, hea seegi, et ta drooni jalast kinni sai, aga kuidas siis mootorid seisma jätta? Samamoodi nagu käima panna – nn CSC (Combined Stick Command) ehk kangid alla ja kokku-lahku nurkadesse. 20170124_113117000_ios

Mavicu puhul on veel äpis koht, kus saab määrata, kas CSC rakendub ka drooni õhus olles või ainult siis, kui on emergency ehk hädaolukord. Kui aga niisama koos drooniga rapsida ja vehkida, siis ei pruugi droon sugugi “aru saada”, et abivalmis inimene tahab teda päästa ja teeb kõik mis suudab, et õhku jääda.

Lühidalt – antud olukorras oleks tulnud kas RTH kohe katkestada, või kui droon juba kinni püüti, siis kindlalt paigal hoida ja CSC proovida teha. Või kui tõepoolest mitte midagi enam ei aita, siis proovida aku drooni küljest ära võtta.

Kas Low Battery RTH rakendumist saaks aga üleüldse ära hoida? Päriselt mitte, kui välja arvata see 10-sekundiline ajaaken. Küll aga oleks (teoorias) olnud võimalik määrata droonile uus “kodukoht”, kas siis puldi või drooni hetkeasukoha põhjal. Selleks oleks tulnud ekraanil viibata paremalt vasakule, et avaneks kiirelt vastav valik. 20170124_113137000_iosKonkreetsel juhul muidugi sellist võimalust polnud, arvestades iPhone’i mittekommunikatiivset seisundit.

Olgu veel lisatud, et kui Mavic asub 5-20 meetri raadiuses kodukohast, madalamal kui 10 meetrit ja takistuste tuvastussüsteem on aktiivne, siis automaatse RTH puhul tõuseb ta kõigepealt 10 meetri kõrgusele (sõltumata seadetes määratud kõrgusest). Kui droon asub kodupunktile lähemal kui 5 meetrit, siis ta RTH aktiveerudes lihtsalt maandub, ilma tõusmata. Aga kõik see ja palju rohkem on kirjas Mavicu manualis leheküljel 16.

Vaat selline õnneliku lõpuga ja natuke õpetlik lugu. Moraal – lugege juhend läbi mitte üks, vaid kaks või kolm või neli korda ja proovige kõikvõimalikud automaatsed ja vähem automaatsed asjad järgi kohas, kus ei kasva puid.

Karma või Mavic?

Kolmapäev, 02 november 2016 by

Nädalapäevad tagasi esitles GoPro oma esimest drooni Karma. Mis on kokkuvolditav ja kompaktsesse seljakotti mahtuv. Natuke edasi ja kohale lendas uus droon DJI-lt – Mavic. (veel …)

Parrot Swing

Kolmapäev, 02 november 2016 by

Kuniks Parrot Disco veel kohale pole jõudnud, tegime mõned tiirud ühe pisema Swingiga. Sissejuhtatuseks tuleb igatahes tunnustada prantslasi väsimatu fantaasialennu eest. (veel …)

ÜLES